Kirjeldus
Vanasõna ütleb, et käbi ei kuku kännust kaugele ehk teisisõnu, laps on oma vanemate moodi. Selle raamatu lapsed on käbid, kes on kukkunud kaugele – mõned mitme metsa taha, mõned üldse teise ilma serva. Selliste laste vanematel on tihti raske oma järglasi omaks võtta, ent siiski õpib tohutu hulk perekondi aktsepteerima ja armastama lapsi, kes on teistsugused kui oodatud.
Andrew Solomon käsitleb oma monumentaalsel uurimistööl põhinevas teoses sadade vanemate lugusid, kes mitte ainult ei ole õppinud oma teistmoodi lapsega toime tulema, vaid on leidnud sellest esmapilgul võimatust olukorrast iseenda jaoks väga sügava tähenduse. Ta kirjutab peredest, kus kasvab kurt laps, kääbuskasvu laps, Downi sündroomiga laps, autist või liitpuudega laps. Oma peatükk on pühendatud ka skisofreenikutele, imelastele, lastele, kes on eostatud vägistamise teel, lastele, kes on pannud toime kuritegusid, ning transsoolistele ja nende peredele. Üle kümne aasta intervjueeris autor rohkem kui kolmesadat perekonda, mille käigus kogunes peaaegu nelikümmend tuhat lehekülge intervjuutekste. Peale selle räägib autor ka iseenda loo.
Raamatusse koondatud käänulistest lugudest koorub sügav iva, kuivõrd inimesed on oma suuremates või väiksemates eripärades siiski sarnased. Teos laiendab oluliselt arusaama inimeseks olemisest. Soovituslik lugemine igale vanemale, kes on vähemalt korra elus endalt küsinud, mida ma olen teinud valesti.
- Ilmumisaasta 2020
Arvustused
Tooteülevaateid veel ei ole.